Kõik algas 3. mai hommikul kell 3:00 kui telefon helises ja andis märku, et peaks ärkama. Ma ei ole üldse õel inimene ja kuna ma oma sokipervertidest naabreid nii palavalt armastan, siis lasin äratusel kohe pikalt laulda. Nad ei saa ju seda ilusat päeva maha magada. 3:45 algas kooli juures nägude kontroll. Reisiseltskond jaotati dokumendipiltide järgi 3ks: normaalsed, retsid ja tited. Ühtedega oli kahtlus, et kui kontrolliks läheb, siis peetakse kurjategijateks ja teiste puhul peame hakkame tõestama, et tegu on sama isikuga, kelle pilt passis on.
Kuna mina olen ilmselgelt pabistaja ja muretseja, siis jõudsime sadamasse liiga vara ja aega tehti parajaks minu närvide söömisega. Jaana oli kuri, et nii vara ärkama pidi ja lapsed esitasid muudkui küsimusi: Mis kell laeva saab? Mida süüa antakse? Kaua sõidame? Mis siis teeme? Miks? Millal? jne. 9:30ks olime Helsingis ja algas sõit Sonkajärvi poole. 9:50 algasid küsimused: Kaua veel? Kus me oleme? Palju me sõitnud oleme? Mis kell on? Nii et kui me lõpuks peale kella 17 kohale jõudsime, siis oli mul närvivapustus väga lähedal.
Ja need kes arvasid (nt. mina), et väsitava reisi lõpuks lastakse sul varakult magama minna, eksisid. Mind viidi "koju" lõigest riideid vahetama ja siis suundusime kohe talli. Eelmisel korral mul õnnestus ainult Roksu paitamisega pääseda, seekord pandi ratsutama. Ja nii jube kui see hobuse selga minek ka ei olnud, sain ma hakkama ja nautisin kah veel.
Teisipäeval läksime varakult kooli, sest Eeva-Liisal oli koosolek. Ja nii ma siis istusin seal üksi ja naeratasin kõigile, kes õpetajate tuppa tulid ja "Tere hommikust" soovisid. Õnneks olen ma seal juba nagu omas kodus, enamus õpetajaid teab täpselt, kes ma olen ja väga soome keeles ei ründa:P Ikka üritatakse inglise keeles vestlust arendada.
Kõigepealt tehti meile "linna"ekskursioon - vaatasime üle tähtsamad hooned 
ja külastasime rahvusvahelist pudelimuuseumi. Seejärel käisime raamatukogus. Üle Soome tähistati raamatu ja roosi päeva ning selle puhul oli raamatukogus luuleetendus. Kohalikud õpilased esitasid luulet ja ka meie poolt luges Kätlin ühe luuletuse. Päeva tipphetk saabus kell 14:00 kui algas käsitöötund. Ja mida teha paar päeva enne emadepäeva?? Ikka emadele lilli. Igaüks sai kuubi kätte ja peale kiiret selgitust, mis teha tuleb, anti pliiats ja joonlaud kätte ning näidati, kus asuvad viilid ja saed. Mida arvaksid sina, kui õpetaja tõmbab pintsliga endale käe peale punase triibu?? Meie igatahes arvasime, et see värv tuleb pestes maha... Selgus, et valesti arvasime, ega ikka ei tule küll. Tund möödus kibekiirelt aga lilled said valmis ja kõik said oma lillekestega uhkelt poseerida.
ja külastasime rahvusvahelist pudelimuuseumi. Seejärel käisime raamatukogus. Üle Soome tähistati raamatu ja roosi päeva ning selle puhul oli raamatukogus luuleetendus. Kohalikud õpilased esitasid luulet ja ka meie poolt luges Kätlin ühe luuletuse. Päeva tipphetk saabus kell 14:00 kui algas käsitöötund. Ja mida teha paar päeva enne emadepäeva?? Ikka emadele lilli. Igaüks sai kuubi kätte ja peale kiiret selgitust, mis teha tuleb, anti pliiats ja joonlaud kätte ning näidati, kus asuvad viilid ja saed. Mida arvaksid sina, kui õpetaja tõmbab pintsliga endale käe peale punase triibu?? Meie igatahes arvasime, et see värv tuleb pestes maha... Selgus, et valesti arvasime, ega ikka ei tule küll. Tund möödus kibekiirelt aga lilled said valmis ja kõik said oma lillekestega uhkelt poseerida.
Meisterdamisele järgnes õhtusöök ja seejärel pidi algama kevadfestival. Kuna 
kahe üritusele vahele jäi nii palju vaba aega ja mina ei ole tuntud vaikselt ühe koha peal istujana, siis tuli tegevust leida. Õnneks oli selle pubi aknalaud täis lauamänge....ja nii avasidki Eesti õpetajad Soomes kaardipõrgu. Kohalikele olime me igatahes vaatamisväärsus, emotsioonid möllasid...ükstapuha kas ma siis võitsin või kaotasin...see ei jäänud märkmatuks. Eriti siis, kui mõni ülbik arvas, et annab mulle kõik kaardid üles ja mul olid käes ainult trumbid. Sujuvalt kulutasime seal poolteist tundi ja suundusime siis kahetsustundega kevadfestivalile, kindla kokkuleppega, et kolmapäevase vaba aja (2 tundi) veedame samas kohas.
kahe üritusele vahele jäi nii palju vaba aega ja mina ei ole tuntud vaikselt ühe koha peal istujana, siis tuli tegevust leida. Õnneks oli selle pubi aknalaud täis lauamänge....ja nii avasidki Eesti õpetajad Soomes kaardipõrgu. Kohalikele olime me igatahes vaatamisväärsus, emotsioonid möllasid...ükstapuha kas ma siis võitsin või kaotasin...see ei jäänud märkmatuks. Eriti siis, kui mõni ülbik arvas, et annab mulle kõik kaardid üles ja mul olid käes ainult trumbid. Sujuvalt kulutasime seal poolteist tundi ja suundusime siis kahetsustundega kevadfestivalile, kindla kokkuleppega, et kolmapäevase vaba aja (2 tundi) veedame samas kohas. Kevadfestival oli ka tore, kuigi mõni trummar oleks võinud olemata olla, rikkus ilusa laulu ära. Õhtu lõpetuseks õpetasid meie poisid neile Kaerjaani ja siis tantsisid kõik koos Jenkat.
Kolmapäeva hommikul külastasime Finndomo tehast. Kui kellelgi on soovi mulle maja osta, siis karbi pidi kätte saama 4000 euroga. Korralik maja...äkki siseviimistlusega....on 10 000 eurot. Aga põhimõtteliselt mul on kataloog olemas, nii et hakake aga raha korjama, et ma saaksin ilusa maja endale. või on osavnäppe, kes jooniste järgi ise valmis ehitaksid? Seal kataloogis on plaanid ka...
Vaba aeg möödus kaardipõrgus. Hilinesime isegi saalihokisse. Meie treener (Kristo) teatas igatahes väga tähtsalt, et ülejäänud teevad JUBA SOOJENDUST, kui meie alles naeratades tulime. Sellepärast vist kästigi tüdrukutel tagaliinis olla ja kaitsjate rolli etendada. Oleks ma teadnud, kui hea tasemega on Sonkajärvi saalihoki mängijad, oleks ma mõne muu spordiala valinud sõprusmänguks. Nad ei lubanud kõige tugevamatel mängida ja ma võin ju olla kehv hokimängija aga taktika mul töötab...kui tugevad ei saa nende eest mängida, siis tuleb neile naeratada ja küsida, et kas te Eestit ei taha esindada? Aga ei aidanud meid ei ühtne võistlusvorm, minu rahvuspapud, soomlasest väravavaht ega katsed vastasmängijate päid segi ajada, vastu tuli võtta kaotus...1:2. Hea et niigi läks! Vähemalt kaitse oli meil tugev... :P
Peale mängu käisime veel bowlingut mängimas ja söömas. Bowlingus murdsin viimased küüned, mis veel puutööst ja saalihokist alles olid jäänud. Esimese korra kohta sain hästi hakkama, 108 puntki pidi hea tulemus olema. Aga no nad võisid ka niisama viisakad olla minuga.
Neljapäeva hommikul oligi aeg head aega öelda ja kodupoole teele asuda. Väljusime Sonkajärvilt kell 9:00 ja olime kodus kella 10ks õhtul. Sellesse vahemikku mahtus paanika-jaanika, et me ei jõua laevale; helistamised laeval "Õpetaja, kus sa oled?"...no halloo...kus ma ikka olen, eks ma laeval olen või olin juba seda nägu, et võin üle parda hüpata?. Vaadates bussis poole tee peal tehtud pilti, siis võisin potensiaalne hüppaja olla küll :P
Ja meie uus moto: LASE ENNAST ÕHKU, ÕHUS ON ARMASTUST!
Armastus on õhus...
ReplyDelete