Maijooks 2010 - TEHTUD!

13:25 olid võistlejad 2159 ja 2164 stardijoonel, valmis koos teistega soojendust tegema. 13:35 anti meile siis lõpuks start. 7km läbimiseks kulus 49min 47sek. Oleks kiiremini tulnud aga vahepeal pidime pool kilomeetrit kõndima, sest ühel meist (loe: mul) pistis mõlemalt poolt ja mõtlesin juba, et sinna mina jäängi. Aga kui paremalt poolt enam ei pistnud, siis võis edasi joosta. Viimane kilomeeter oli kuidagi eriti kerge ja lühike :P Ühtegi villi ei saanud ja joosta oleks võinud veel. Mis on ime, arvestades et enne seda olime maksimaalselt korraga jooksnud 3,2 km.

7km oli käkitegu võrreldes rongisõiduga, mis sellele järgnes. Esimest korda elus sõitsin rongi põrandal istudes. Aga meil veel vedas, meie nurgas oli ruumi ka jalgade sirutamiseks. Vaesed need jooksjad, kes vahekäigus istusid :P

Loodusepelgur käis rabas :P

Reede hommikul riietusin siis sportlikult ja panin vaimu valmis rabamatkaks. Kuna olin enne giidi hoiatanud, et selle klassi klassijuhataja kardab paaniliselt konni, siis kulges matk rahulikult. Tulin rivi lõpus ja kõik konnad aeti minema. Vähemalt kõva häälega räägiti 2-st konnast, ju neid rohkem ei olnud. See-eest oli igas metsatukas miljoneid sääski, kes olid hirmus vihased. Päris rabas neid õnneks ei olnud, saime rahulikult luubiga ümaralehist huulheina uurida, vaatetorni ronida, veetemperatuuri mõõta, eelmise aasta jõhvikaid süüa jne.

Rabamatkale järgnes väike grillimine Simisalu loodusmajas. Kuna lõkkemeister oli omast käest võtta, siis sain mina niisama istuda ja puhata. Viinerid läksid nagu soojad saiad ja lahinguid peeti selle peale, kes grillida saab. Ühtegi tükikest ei jäänud alles ka minu tehtud koogist. Giid oli nii tore, et andis mulle väikese brošüüri "Igaüheõigus". Saan sealt järgmise matka jaoks natuke matkatarkusi, mida siis tähtsal ilmel jagada.

Kõhud täis, läksime Vargamäele Tammsaare muuseumisse. Seal tegime kõigepealt väikese ekskursiooni ja seejärel läbisime Vargamäe seitsmevõistluse. Mina kui ühe võistkonna kapten pidin kaelukookudega slaalomit jooksma. Võit oli käe ulatuses kuni viimase vahetuseni, tuleb välja, et kõikuvasse korvi käbide viskamine ei olegi nii kerge kui tundus :P Võitjad said auhinnaks pastakad ja kaotajad LOA jäätist osta. Mida müügil ei olnud, oli jäätis...ja tee siis väsinud matajatele selgeks, et see oli kõigest LUBA, et keegi ei hakka sulle jäätist andma.

Ja kui vahepeal teised lapsi kantseldasid, sain mina niisama ringi uudistada. Leidsin metsatukast huvitavad kujud, millest ühel seisis kiri:

Mehed petavad äris, ja naised et oleks pisutki nende väärilised, siis nad petavad vähemalt abieluski. Sest kuis nad siis muidu saavad üheõiguselised olla, kui nad pole ühesugused.

Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel

Maailm ei magagi suvel...

Surm siin või Siberis

21. mail olen Maijooksus stardinumbri 2159 all valmis startima 7km katsumuste rajale. Seni on trenn, deviisiks on SURM SIIN VÕI SIBERIS. Ainus ebanormaalsed lähevad +26 kraadiga jooksma....aga no ma ei ole kunagi väitnudki, et ma olen täiesti normaalne.

Pildikesi Sonkajärvilt...

Kati tungival nõudmisel siis meenutusi sellest väiksest reisist.

Kõik algas 3. mai hommikul kell 3:00 kui telefon helises ja andis märku, et peaks ärkama. Ma ei ole üldse õel inimene ja kuna ma oma sokipervertidest naabreid nii palavalt armastan, siis lasin äratusel kohe pikalt laulda. Nad ei saa ju seda ilusat päeva maha magada. 3:45 algas kooli juures nägude kontroll. Reisiseltskond jaotati dokumendipiltide järgi 3ks: normaalsed, retsid ja tited. Ühtedega oli kahtlus, et kui kontrolliks läheb, siis peetakse kurjategijateks ja teiste puhul peame hakkame tõestama, et tegu on sama isikuga, kelle pilt passis on.

Kuna mina olen ilmselgelt pabistaja ja muretseja, siis jõudsime sadamasse liiga vara ja aega tehti parajaks minu närvide söömisega. Jaana oli kuri, et nii vara ärkama pidi ja lapsed esitasid muudkui küsimusi: Mis kell laeva saab? Mida süüa antakse? Kaua sõidame? Mis siis teeme? Miks? Millal? jne. 9:30ks olime Helsingis ja algas sõit Sonkajärvi poole. 9:50 algasid küsimused: Kaua veel? Kus me oleme? Palju me sõitnud oleme? Mis kell on? Nii et kui me lõpuks peale kella 17 kohale jõudsime, siis oli mul närvivapustus väga lähedal.

Ja need kes arvasid (nt. mina), et väsitava reisi lõpuks lastakse sul varakult magama minna, eksisid. Mind viidi "koju" lõigest riideid vahetama ja siis suundusime kohe talli. Eelmisel korral mul õnnestus ainult Roksu paitamisega pääseda, seekord pandi ratsutama. Ja nii jube kui see hobuse selga minek ka ei olnud, sain ma hakkama ja nautisin kah veel.

Teisipäeval läksime varakult kooli, sest Eeva-Liisal oli koosolek. Ja nii ma siis istusin seal üksi ja naeratasin kõigile, kes õpetajate tuppa tulid ja "Tere hommikust" soovisid. Õnneks olen ma seal juba nagu omas kodus, enamus õpetajaid teab täpselt, kes ma olen ja väga soome keeles ei ründa:P Ikka üritatakse inglise keeles vestlust arendada.

Kõigepealt tehti meile "linna"ekskursioon - vaatasime üle tähtsamad hooned ja külastasime rahvusvahelist pudelimuuseumi. Seejärel käisime raamatukogus. Üle Soome tähistati raamatu ja roosi päeva ning selle puhul oli raamatukogus luuleetendus. Kohalikud õpilased esitasid luulet ja ka meie poolt luges Kätlin ühe luuletuse. Päeva tipphetk saabus kell 14:00 kui algas käsitöötund. Ja mida teha paar päeva enne emadepäeva?? Ikka emadele lilli. Igaüks sai kuubi kätte ja peale kiiret selgitust, mis teha tuleb, anti pliiats ja joonlaud kätte ning näidati, kus asuvad viilid ja saed. Mida arvaksid sina, kui õpetaja tõmbab pintsliga endale käe peale punase triibu?? Meie igatahes arvasime, et see värv tuleb pestes maha... Selgus, et valesti arvasime, ega ikka ei tule küll. Tund möödus kibekiirelt aga lilled said valmis ja kõik said oma lillekestega uhkelt poseerida.

Meisterdamisele järgnes õhtusöök ja seejärel pidi algama kevadfestival. Kuna kahe üritusele vahele jäi nii palju vaba aega ja mina ei ole tuntud vaikselt ühe koha peal istujana, siis tuli tegevust leida. Õnneks oli selle pubi aknalaud täis lauamänge....ja nii avasidki Eesti õpetajad Soomes kaardipõrgu. Kohalikele olime me igatahes vaatamisväärsus, emotsioonid möllasid...ükstapuha kas ma siis võitsin või kaotasin...see ei jäänud märkmatuks. Eriti siis, kui mõni ülbik arvas, et annab mulle kõik kaardid üles ja mul olid käes ainult trumbid. Sujuvalt kulutasime seal poolteist tundi ja suundusime siis kahetsustundega kevadfestivalile, kindla kokkuleppega, et kolmapäevase vaba aja (2 tundi) veedame samas kohas.

Kevadfestival oli ka tore, kuigi mõni trummar oleks võinud olemata olla, rikkus ilusa laulu ära. Õhtu lõpetuseks õpetasid meie poisid neile Kaerjaani ja siis tantsisid kõik koos Jenkat.

Kolmapäeva hommikul külastasime Finndomo tehast. Kui kellelgi on soovi mulle maja osta, siis karbi pidi kätte saama 4000 euroga. Korralik maja...äkki siseviimistlusega....on 10 000 eurot. Aga põhimõtteliselt mul on kataloog olemas, nii et hakake aga raha korjama, et ma saaksin ilusa maja endale. või on osavnäppe, kes jooniste järgi ise valmis ehitaksid? Seal kataloogis on plaanid ka...

Vaba aeg möödus kaardipõrgus. Hilinesime isegi saalihokisse. Meie treener (Kristo) teatas igatahes väga tähtsalt, et ülejäänud teevad JUBA SOOJENDUST, kui meie alles naeratades tulime. Sellepärast vist kästigi tüdrukutel tagaliinis olla ja kaitsjate rolli etendada. Oleks ma teadnud, kui hea tasemega on Sonkajärvi saalihoki mängijad, oleks ma mõne muu spordiala valinud sõprusmänguks. Nad ei lubanud kõige tugevamatel mängida ja ma võin ju olla kehv hokimängija aga taktika mul töötab...kui tugevad ei saa nende eest mängida, siis tuleb neile naeratada ja küsida, et kas te Eestit ei taha esindada? Aga ei aidanud meid ei ühtne võistlusvorm, minu rahvuspapud, soomlasest väravavaht ega katsed vastasmängijate päid segi ajada, vastu tuli võtta kaotus...1:2. Hea et niigi läks! Vähemalt kaitse oli meil tugev... :P

Peale mängu käisime veel bowlingut mängimas ja söömas. Bowlingus murdsin viimased küüned, mis veel puutööst ja saalihokist alles olid jäänud. Esimese korra kohta sain hästi hakkama, 108 puntki pidi hea tulemus olema. Aga no nad võisid ka niisama viisakad olla minuga.

Neljapäeva hommikul oligi aeg head aega öelda ja kodupoole teele asuda. Väljusime Sonkajärvilt kell 9:00 ja olime kodus kella 10ks õhtul. Sellesse vahemikku mahtus paanika-jaanika, et me ei jõua laevale; helistamised laeval "Õpetaja, kus sa oled?"...no halloo...kus ma ikka olen, eks ma laeval olen või olin juba seda nägu, et võin üle parda hüpata?. Vaadates bussis poole tee peal tehtud pilti, siis võisin potensiaalne hüppaja olla küll :P

Ja meie uus moto: LASE ENNAST ÕHKU, ÕHUS ON ARMASTUST!

Vannimajandus alaku :D

Näed Katike, mul on akna peal vann :D

Vannike on saadud kingiks Soomest. Ei tea mis järeldused siit teha saab...kas olin väga vaese näoga, et pean endale ise rohelist kasvatama hakkama või on see soe soovitus, et söö rohelist ja kaota kaalu... Igatahes - selline on minu vann.

Vanniga olid kaasas muld ja seemned (lavendel, oregon ja tüümian). Mulla võtsin kasutusele aga seemned asendasin teistega. Minu vannikeses peaksid tärkama basiilik, till ja salat. Seeme sai mulda alles täna (10. mai), sest ma ei viitsinud eile kiva korjama minna aga vanni kasutusjuhend soovitas soojalt vanni põhja natuke kiva panna ja kui kasutusjuhend soovitab, siis kes olen mina, et seda eirata...

Aga vannimajanduse juurest tuleb minna tagasi paberimajanduse juurde, sest kui Tähtis Täpp reisis, siis tegid Väiksed Täpid siin tööd ja vaene Tähtis Täpp peab neid töid nüüd parandama.

Suur horoskoobiraamat

Suur ja tark horoskoobiraamat räägib minust nii mõndagi huvitavat :D

* Koer on äärmiselt rahutu, alati valve ja kaitseb puhkamata oma territooriumi. Ta on kinnine, ilmutades tundeid vaid siis, kui selleks on tõesti vajadus. Ta teab, mida tahab, olles seetõttu äärmiselt kangekaelne. Oma terava keele ja künismiga peletab ta ümbritsevad eemale. Koer on valmis krititseerima ka põhjuseta, norides pisiasjade kallal. Koer on kohutav pessimist ega oota elult midagi head. Ei kõla küll üldse minu moodi :P

* Ideaalselt sobivad: Hobune, Tiiger, Jänes. (Olen ettepanekutele avatud)

* Vähid on häbelikud: nad kardavad keeldumist rohkem kui kõik teised märgid. Kuid nad on auahned, peaaegu nagu KALJUKITSED. Erinevalt Kaljukitsedest kujuneb aga nende tee edule palju pikemaks: nad liiguvad aeglaselt, kuid kindlalt selle poole, mida tahavad omada.

* Vähid on väga kahtlustavad ja ebakindlad. (See põhjendab, miks ma loen ridade vahelt :P)

* Üldiselt on Vähk väga sügav märk. Selle märgi all sündinud inimesed säilitavad oma nooruslikud vaated kuni vanaduseni. (Ma ju räägin, et ma olen 18 ja ei päevagi vanem) Vähid vajavad nende inimeste sümpaatiat, kellega nad suhtlevad. Nad ei talu ägedat kriitikat, isegi kui see on igati ära teenitud. (Ma ei tea millest te räägite)

* Nais-Vähk ärritab oma abikaasat pahatihti palvetega osta taööe mõni eriti kallis asi. Ma ju palun ainult postkaarte ja šokolaadi, ei ole eriti kallid asjad :P

* Närvikurnatus on Vähkide põhiprobleem.

Druiidide puuhoroskoobi järgi olen ma Nulg.

* Nulg paistab silma külma ja range iluga. Nulg on kapriisne, temaga pole sugugi alati kerge suhelda ja koos elada.

* Kui Nulg kõrvuni armub, sarnaneb see tunne loodusõnnetusele. Tema armastus ei tunne piire.

* Tal on elav miimika ja ta punastab tihti. Nulg on väga avameelne ja tal on kalduvus "enda järel kõik sillad põletada".

* Kujutades endast abituid ja kaitsetuid olevusi, manipuleerivad Nais-Sireenid [reeglina blondid] (Kreeka mütoloogilise horoskoobi järgi olen ma siis Sireen) meestega. Sireeni inimesed ei arvesta teiste huvidega, kasutades oma võlusid isiklike eesmärkide saavutamiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et veel põhjust arvata, et ma olen lapsendatud ja sünnitunnistusel seisab vale sünnikuupäev. No ei ole üldse minu moodi :D

Oleks vist aeg puhkusele mõelda...

..., sest eile tabas mind 2 üsna "blondi" hetke. Nüüd on vähemalt soeng olemusega kooskõlas...

Alustuseks õiendasin hommikul kolleegidega, et kas te ei kuule, et kellelgi teist telefon heliseb, võtke vastu siis. Läks ikka päris pikalt enne kui ma aru sain, et see keegi, kelle telefon heliseb, olen mina ise.

Ja õhtul seisin Türil trepikoja ukse ees ja püüdsin kramplikult meenutada, kuidas pääseb trepikotta kui võtit kaasas pole. Numbrid on küll seal suured ja rohelised aga no minu pea ei võtnud, et peaksin korterinumbri valima... Õnneks on olemas naabripoisid, kes vanad sõbrad ikka tuppa lasevad, kui need nõutult ukse taga seisavad.

Nii et võiks ju puhata...aga ei saa. Peab hoopis pakkima hakkama ja seda tuleb teha hoolikalt, sest minu pagas pidi olema esimene, mis maha jääb, kui liiga palju asju kaasa võtan...Mehed...