Ühel hommikul käisid mul päkapikud...

Pool aastat tuli rääkida aga lõpuks sain enda kõrvarõngaste jaoks hoidja.

Kas ühele inimesele antakse täpselt nii palju, kui ta kanda jaksab? Sellisel juhul võtke teadmiseks, et minu limiit hakkab täis saama.

Monika, Monika...

Väikese My mõtteteri

* "Kui vihastada, siis vihastada," tähendas väike My ning kooris hammastega oma kartulit. "Vahel peab vihastama, viimasel kui põnnil on õigus vihane olla."

*"Oled sa päris loll?" küsis väike My. "Ei, seda ma ei usu," kostis orav.

* "OHHOO!" lausus väike My lugupidavalt. "Ta on nüüd vihane. Ta otse särtsub."

* "Uskuge mind, ma olen kohutavalt tark!"

*My kehitas õlgu ning puges tagasi sambla sisse. Ta oli sageli näinud, kuidas kedagi oodatakse vales kohas, oodatakse lihtsameelselt ja meeleheitlikult. Sinna ei saa midagi parata, vahest see peabki nõnda olema.

* "Kas ta polnud veidi imelik?" küsis papa kõhklemisi.
"Ta oli väga imelik," kinnitas väike My. "Täitsa segane peast."
Mamma ohkad ning püüdis jalgu sirutada. "Aga seda on ju enamus neist, keda me tunneme," ütles ta. "Kas enam või vähem."

*"MÕNED on hiigla heas tujus," tähendas väike My. "Oleks parem, kui mõned valvaksid oma viskikasti."

* "My on jälle piprariisikaid korjanud," märkis papa. "Mulli korjas ta kärbseseeni."
"Loodame, et tuleval aastal jõuab ta kukeseenteni," lausus mamma. "Või vähemalt pilvikuteni."
"Lootus on alati hea asi," märkis väike My ning turtsatas endamisi.

* "Väikesega on palju ohutum arveid klaarida."

* "VÄIKE My on harjunud iseenda eest hoolitsema," ütles Mymla tütar. "Ma muretsen rohkem selle pärast, kes tema teele ette satub."

* "HÄH, kas sa pead mind lobamokaks?" küsis väike My vastu. "Ma tunnen liiga vähe huvi teiste saladuste vastu, selleks et neid laiali laotada. Pealegi räägivad nad varem või hiljem oma saladused ise välja."