Igasugu arvustuste järgi pidi olema väga hea raamat, aga polnud siiski päris minu maitse. "Armastus kestab kolm aastat" oli palju parem.
Siinkohal siiski mõned mõtted, mis raamatus silma jäid:
* Millal sa ometi kord õpid, et kõige jaoks ei ole sõnu olemas?
* Kui ma laps olin, rääkisid ema ja tädid mulle. et suureks kasvades saan ma ilusaks. Mulle oli juba siis selge, et mu välimus pole just suurem asi, aga ma uskusin, et lõpuks jõuab ka minuni siiski mõngingal määral ilu. Ma ei tea, mida ma küll mõtlesin: et mu kõrvad, mis peast nöotu nurga all eemale hoidsid, tõmbuvad tagasi ja mu pea kasvab kuidagi nii, et ta nendega kokku sobib? Et mu juuksed, mis ei erinenud oma tekstuurilt põrmugi peldikuharjast, lähevad aja jooksul ise sirgeks ja hakkavad valgust peegeldama? Et mu nägu, mis ei olnud sugugu paljutõtotav - silmalaud rasked nagu konnal, huuled kitsavõitu - muutub imeväel millekski, mis ei ole kahetsusväärne?
* Isegi siis, kui ma olin liiga vana, et edasi loota, lootsin ma siiski.
* Isegi siis, kui ma olin liiga vana, et edasi loota, lootsin ma siiski.
* Selleks, et kaotada, oleks sul pidanud kõigepealt midagi olema.
* Sa oled kaotamisest elukutse teinud.
* Üksildus muutus meeleheiteks.
*Vahest seda isadus tähendabki - õpetada laps ilma sinuta elama. Kui nii, siis minust paremat isa polnud olemas.
* Lõpuks jäävad meist järele vaid meile kuulunud asjad. Vahest seepärast polegi ma kunagi suutnud midagi minema visata. Vahest seepärast ma kogusingi tervet maailma: lootuses, et kui ma suren, jätaks kõigi mu asjade kogusumma mulje suuremast elust kui see, mida ma olin tegelikult elanud.
No comments:
Post a Comment